Mõnusalt puhkust nautides on tore rannaplätuga otse tuppa kõndida kartmata, et hinnaline sisustusmaterjal kahjustada saab.
Heaperemeheliku hoolitsusega püsib puidust fassaad aastasadu.
Kõik puidu pinnatöötlused vajavad välistingimustes hoolitsust- pleekinud ja kulunud peitsitud pind enam puitu ei kaitse. Päikesepoolne maja külg muutub päikesepõletuse tagajärjel kollakaks , tumenedes aasta aastalt kuni pruunini. Maja varjus olev külg muutub halliks ja see võib olla suurepäraseks hallitusseente kasvukohaks. Aiamaja taastamisel seest ja väljast tasuks lähtuda algsest lahendusest püüdes värskendada olemasolevat pinnatöötlust. Kunagi peitsitud laudis tuleks puhastada , pehkinud lauad asendada uutega ja katta toonitud lasuurvärviga e. peitsiga. Peits imbub puidu sisse ja kaitseb seda UV-kiirguse, niiskuse, hallituse ja pragunemise eest. Eelnevalt värvitud pinnad tuleks samuti koorunud värvikihist puhastada, pesta ja seejärel kruntida ja värvida.
Suvilakooperatiivide aiamajakesed olid mõeldud vaid suviseks kasutuseks ja õhutihedaks neid ei ehitatud. Uksed ja aknad tagavad pigem aastaringse õhuvahetuse. Kui puit on katsudes juba vetruv siis võib olla tegemist puidu mädanemisega ja olenevalt mädanemise ulatusest võiks kaaluda avatäite vahetust. Avatäidete vahetamisel peaks samuti säilima vähemalt esialgne värvilahendus, materjali eelistust mina siin ei annaks sest muinsuskaitseliste objektidega tegemist ei ole.
Algselt nõukogude ajal isegi keelati aiamajadesse küttekolde ehitamine. Ma isegi ei kujuta seda põhjust ette- kas siis selleks, et välistada aastaringne võimalik elukoht või siis oli elulisem põhjus -tuleohutus. Majakesed on siiski vöga lähestikku ja oht on tõesti olemas sest kõik on ehitatud puidust. Väiksesse olemasolevasse aiamajakesse ei ole liiga hädavajalik õhksoojuspumpa kaheks kuuks aastas paigaldada. Korraliku korstna olemasolul lisab kinnise uksega kamin-pliit sombustel suveõhtutel tuppa samuti mõnusat soojust.
Kõige suuremaks mureks võib kujuneda kaasaegse WC puudumine sest kanalisatsioon ei ole päris kõikjale veel jõudnud. Algselt ehitati elumajadest välikäimla kaugemale -mitte toreduse pärast vaid eks ikka lõhna tõttu. Tänapäevased kuivkäimla lahendused on 50-aasta tagustega võrreldes arenenud ja lõhna problem on väidetavalt lahendatud. Õhutussüsteemiga luuakse alarõhk-õhutustorule paigaldatakse kork mis liikumise ja tuulega halva õhu välja imeb. Mulle tundub, et selline lahendus võib päästa palju ja eks on ka veel võimalus komposteris ülejäänud kraamist korralik aiamaa väetis arendada- puhas kuld omast käest ja ilma liigsete ökoloogiliste jalajälgedeta.
Taoliste majakeste siseviimistluses ma taaskasutaksin kõike vähegi taaskasutatavat ja tänapäevastaksin pinnaviimistlust. Suvila siseviimistlus võib olla isegi väga kenasti ajale vastu pidanud sest palju kasutati puitu ja puitlaudist. Moraalse vananemise saab lihtsalt kaasajastada ilma materjali muutmata. Siseviimistluses kasutatud puit on tõenäoliselt tumenenud. Seinade ilmet helgemaks ja valgemaks saab muuta kõigepealt olemasoleva lakikihi eemaldamisega, seejärel kruntides ja peitsides näiteks heledaks toonitud peitsiga-nii jääb puidu loomulik muster siiski pisut paistma aga üldmulje on muudetud valgeks ja helgeks.
Kuna suvilat aastaringselt ei köeta siis tuleb materjalide valikul lähtuda niiskuskindlusest. Omal ajal kasutati ka palju lihtsalt soome pappi- lagedes, seintes. Selline lahendus võiks asenduda näiteks kaasaegsete niiskuskindlate MDF seina-laepaneelidega. Põranda ja seina viimistluse-ja värvilahenduse soovitaks kontrasti sisse tuua sest see aitab taaskord üldmuljet kaasajastada. Hele sein ja tumedam põrandapind.
Kuna tegemist on siiski suvise ajutise aiamajaga siis liiga kapitaalseid muutusi ja tõsiseid linnakorteri sarnaseid lahendusi ma pigem ei soovita. Detailides võiks tooni anda taaskasutus -ehk paremaid aegu ootav vanaema õmmeldud kardinad, tikitud linikud jne. Mõnusalt puhkust nautides on tore rannaplätuga otse tuppa kõndida kartmata, et hinnaline sisustusmaterjal kahjustada saab.